Andra Veidemann

Ettevõtte tulumaksuvabastus on Eesti muutnud laoplatsiks, kus ametis odav tööjõud. Esimesed kasvuaastad, 1999-2002 olid ettevõtte tulumaksuvabastuse seisukohalt kasulikud: Eestis tegutsev ettevõtja maksis küll tulumaksu dividendidelt, aga mitte reinvesteeringutelt. See sünnitas ka mitmeid kurioosumeid: sai teoks 2002. aasta miljarditehing: Stora Enso ostis Eesti suurima metsatööstusettevõtte Sylvester, kuid investeeris edaspidi siinsesse ettevõtluskeskkonda vähe - suhteliselt vähe, kuid mitte olematult. Nii Eesti mets kui Eesti raha veeti välja, meie rahvuslik rikkus suurenes aga marginaalselt.
Sylvesteri näide oli hea võimalus, kuidas kulda kühveldada. Mets on meie üks väheseid (võib-olla ainus) rahvuslik rikkus, lisaks muidugi ajudele. Eestis tegutsevate firmade kasum on aga suhtena SKP-sse 2-3 korda suurem kui vanas Euroopas või mujal arenenud maailmas. Probleem on lihtsalt selles, et meil liigub väga vähe omamaist kapitali. Mis ebaproportsionaalselt suure euro-abirahade sektori baasil on saadud, see ka toimib mõnd aega Eesti kapitalina, kuni ta soomlastele või rootslastele edasi müüakse. Juhul, kui see meie tehtud firma on ikka kasumlik. Kreenholm on traagiline näide. Kreenholmi omanikud võtsid siit kõik, mis võtta andsid ja lahkusid, kustutades valguse.

Oleme õnnistatud peaministriga, kes elab mugavas roosas turvamullis. Üks näide: 2006. aastal oli Tartu maakonna Piirissaare vallas keskmine palk statistikaameti andmetel 5045 krooni (naistel 3380 krooni). Keskmine! Kuid juba järgmisel, 2007. aastal Riigikogu ees esinedes ütles peaminister Peaminister: „Järgmiseks aastaks on ette nähtud kohalikele omavalitsustele tulubaasi kasv 16%, võrreldes käesoleva aastaga ja sellest kasvust on jäetud välja Euroopa Liidu vahendid. Teada on, et neid vahendeid saab olema aastatel 2007–2013 summas umbes 20 miljardit krooni, millele kohalikud omavalitsused saavad pretendeerida. Seega, meie senine praktika on paraku selline, et see kohaliku omavalitsuse eelarvemahu kasv on pigem 30% kui 20% aastas. See on väga märkimisväärne kasv ja sellise kasvuga maailma teiste riikide omavalitsused uhkustada ei saa.“ Tähendab, peaministri arvates on need olud väärt uhkustamist. Kas Piirissaare elanikud on süüdi, et nad elavad sellises kohas? Muidugi mitte, nad on seal elanud sajandeid, seal elati ka Nõukogude ajal. Kuidas siis nüüd, mil meil oma valitsus on, enam asi ennast ära ei tasu?! Võib-olla oli teistel riigikordadel lihtsalt rohkem oidu, et maaelu mitte välja suretada. Ei saa maha raiuda kätt, kes sind toidab.

Anton Hansen Tammsaare viimne kirjutis kandis pealkirja „Truudus“. See ilmus kõigepealt ajakirja „Eesti Noorus“ 1939. aasta detsembrinumbris. Kui aga Tammsaare ootamatult 1. märtsil 1940 suri, siis avaldas toimetus selle lühiessee ajakirja märtsinumbri kaanel uuesti. Toimetus mõistis, et „Truudus“ oli Tammsaare vaimne testament eesti rahvale. See lõpeb väga tähendusrikaste sõnadega: „Kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“

Need sõnad Tammsaare testamendist meenusid mulle taas, kui sattusin üle lugema Tallinna ülikooli dotsendi, sotsiaalantropoloogiadoktori Aet Annisti uurimust „Turvalisuse sotsiaalsed mehhanismid“, mis ilmus juba kuus aastat tagasi artiklikogumikus „Eesti edu hind.“ (2005) Jah, just „juba“, sest toona Annisti kirjeldatud muutused Eesti ühiskonna lähiminevikus on üksnes süvenenud. Minu küsimus ja paljus ka hirm seisneb selles, kas need muutused pole osutunud pöördumatuks, kas meist ongi saamas üksnes formaalselt Eesti riigiga ühendatud hunnik liivateri? Jutt käib eesti ühiskonna lagunemisest, pihustumisest individuaalseteks suletud saarekesteks. Meie oleksimegi otsekui laboratoorium Margaret Thatcheri kurikuulsale kuulutusele: „Sellist asja nagu ühiskond ei ole olemas. On vaid üksikisikutest mehed ja naised. Ja on perekonnad.“

Annisti lähtekoht on vastupidine: individuaalne mitmekesisus saab turvaliselt eksisteerida üksnes kultuuriliselt määratletud sotsiaalse võrgustiku olemasolu korral. Ehk teisisõnu, muutustega kohaneda saab mitte igaüks enda nimel – see, vastupidi ootustele, viib koguni riskide ja ohtude kuhjumisele –, vaid koos, üksteist toetades, üksteisele lootes, üksteist usaldades. Annist kirjutab oma uurimuse kokkuvõtteks: „Sotsiaalse kapitali erosioon aga takistab inimeste ja ühiskondade võimet kohaneda muutustega, vähendab turvalisust ja suurendab riske. Just selline erosioon on iseloomulik Eestile, mis muutuste läbi on pudenenud eraldiseisvateks ja üksteist vähe toetada tahtvateks või suutvateks grupikesteks.“

Kõik algas esimesest poliitilisest valikust, milleks oli võimalikult kiiresti eemalduda Nõukogude süsteemist, pühkida inimeste mälust ja ka reaalselt prügikasti üks ajastu, mis ometi oli mitmele põlvkonnale olnud nende reaalne elu. Seda teostati majandusliku šokiteraapiaga, mis ei arvestanud vajadust tugevate ja üksmeelsete sotsiaalsete võrgustike – peresuhete, sõpruskondade, töökaaslaste seltskondade järele.

Tänased töökollektiivid on pidevas muutumises, töötajate vaheline konkurents on teinud võimatuks töökollektiivide sisese solidaarsuse. Ametiühingud on marginaalsed. Koos töökohtade kadumisega maalt, lagunesid või koguni kadusid ühistunnet võimaldavate kohtumispunktid, näiteks maapoodide, -koolide ja bussiliinide sulgemine. Annist toob näiteks, kuidas sotsiaalset sidusust „tootsid“ ühised sünnipäevapeod kollektiivides. Vahetu suhtlemine on asendunud paraku igaüks oma nurgas või oma arvuti taga vahendatud, virtuaalse suhtlemisega. „Sotsiaalne läbikäimine muutub kurnavaks, inimene piirdub oma suhetes ja väljaminekutes ainult otseseks äraelamiseks vajalikuga,“ kirjutab Annist.

Väärdunud on ettekujutus heaolusüsteemist. Algul loodeti, et Eestiski on võimalik saavutada Skandinaavia-tüüpi heaolusüsteem. Nüüd on selle säilitamine probleemiks kujunenud ka Põhjala riikidele endile. Kuna seda pole enam võimalik rakendada täies mahus, siis on keskendutud üksnes elu rataste vahele või koguni alla jäänud inimeste toetamiseks. Eesti eduideoloogia taustal võrreldakse aga niisugust toetussüsteemi nõukogude kogemusega, mis võimaldab halvustavat suhtumist nn „Põhjala sotsialismi“. Eesti edu tulenevat vaid ettevõtlike indiviidide saavutustest, kes ei võlgne midagi ühiskonnale. Vaesuse põhjuseks on vaesed ise. Töötus ja heaolu puudumine sõltub inimestest endist. Kas pole tuttav retoorika?

Ometi on veenvalt osutatud, et majanduse tsüklilisuse tõttu on tööturg pidevas muutumises, mistõttu töö kaotamine ei sõltu üldjuhul töötajaist endist, vaid majandusolukorrast. Kuna aga Eestis on jäetud töötud üksnes riikliku Töötukassa hooleks, siis väga suur osa ühiskonnast tunneb ennast ühiskonnast välja lülitatuna. Aktiivsem osa sellest otsib inimlikumat töö- ja eluümbrust väljaspool Eestit – ilmekaks näiteks kümnetesse tuhandetesse ulatuv väljarändajate hulk Eestis –, teine, passiivsem osa vajub stressi või apaatiasse. Annist tõendab veenvalt, kui oluline oleks Eestis seni privilegeeritud ettevõtjate klassi kaasamine sotsiaalsete turvasüsteemide tagamisse, sest majanduse elavnedes läheks neil vaja sedasama tööjõudu, kes mõni aeg tagasi töötuks jäi, kuid kes lihtsalt pole siis enam suuteline tagasi tulema tööellu. Niisamuti tuleb oluliseks pidada, et välisinvestorid ei käsitleks end siinse tööjõu valitsejana. Kahjuks näeme igapäevaselt, kuidas Annisti sõnul „valitud riigiisad toimivad pigem ärimeeste müügiagentidena välisriikides kui kodumaiste sotsiaalprobleemide lahendajana.“ Kogu olukorra petlikkuse seisnebki selles, et investorid võivad alati lahkuda, aga eesti inimesed, keda nad odava tööjõuna kasutavad, jäävad riigi probleemiks.

Ideaalis oleks nii, et edukas eesti ettevõtja tunnustab kogukonda, kust ta oma tööjõuressursi võtab, osaleb selle sidususe ja taastootmise protsessis. Küllap paljudes kohtades nii ka on. Seetõttu tuleks just riigi tasemel (maksuseadustega) toetada eesti ettevõtjate ja töövõtjate partnerluse toimimist. Jah, kapitalil polevat rahvust, aga ettevõtjatel on ja on ka nende päritolumaa. Petlik on seegi peavoolu ideoloogia poolt maalitud pilt, nagu ei vajaks iseendaga hakkama saav, edukas ühiskonnaliige sotsiaalset turvavõrku, sest ta võib palgata omaenda turvamehe, osta endale selleks spetsialiseeritud erafirmadelt arstiabi, panna lapsed erakooli ning tasuda tulevase pensionikindlustuse arved. Paraku selline „igaüks iseenda eest“- elukäsitlus viib riigi kui tarastatud üksuste koosluseni. Neist individuaalsetest turvataradest väljapoole jäävad inimesed tunnevad end heidikutena ja muutuvad ohtlikuks neile samadele edukatele endile. Lõppkokkuvõttes on riik sunnitud kulutama palju enam kui ühtset, kõigile ühiskonnaliikmetele mõeldud avalikku sotsiaalset turvavõrgustikku ülal pidades.

Aga kõigil neil muutustel on sügavam allhoovus. Nimelt senine Eesti areng eirab meie rahvuslikku „vere häält“ – Eesti riik sai tekkida üksnes tugevate kogukondade olemasolu tõttu, mis kujunesid välja 19. sajandi lõpuks. Seda kogukondlikkust lammutades saeme oksa, millel ise istume, nii eesti ühiskonda kui ka riiki. Küsimus ongi, kui kaugele me selle oksa saagimisega oleme jõudnud. Tahaks olla optimist ja loota, et pööre on veel võimalik. Tahaks uskuda, et Tammsaare kibe oletus ei saa tõeks.

Väikeses riigis, kus rahvast vähemaks jääb, tuleks ära muuta ebaõiglane maksupoliitika. Keegi ei loo uusi töökohti kui tööjõul on selline suur maksukoormus kui praegu. Tööjõu maksukoormust tuleb oluliselt vähendada ja luua õiglane proportsioon tööjõumaksude ja kapitalimaksude vahel, nii nagu Põhjamaades. Riik peab hakkama seisma töövõtja kui nõrgema poole kaitsel ka õiglaste töötasustamise eest, kuna ametiühingud on nõrgad. Tööandjate ja töövõtjate dialoogi on raske tekitada seepärast, et tööandjate kõrgeimad esindajad on ilmselt Soomes, Rootsis ja kaugemalgi, aga töövõtjate ainus huvi on hoida oma kohtadest kümne küünega kinni. Suurfirmad võivad ka alati dialoogi katkestada, sest ikka on võimalik viia tootmist minema, näiteks Hiinasse. Valitsus peab olema dialoogi vahendajaks ja sundima infovahetust ülal hoidma, kui see on katkenud. Ajal, mil suureettevõtted - Eesti Energia, pangad, kindlustus ja kaubandus teenivad suuri kasumeid, mis makstakse omanikele dividendina välja ja viiakse ka Eestist minema, saab inimene sama töö eest palka 4 korda vähem kui põhjamaades. Miks peaks inimene selle palga eest sama tööd siin tegema? Muidugi ta läheb ära sinna, kus makstakse õiglast palka. Nii neid uusi töökohti ei saagi tekkida, sest ei ole enam kedagi, kes selle näljapalga eest siin tööd teeks? Vajalik on seadustega luua ettevõtete teenitud tulude õiglane jaotus. Isegi kui töötuks jäänud inimene saab siin raha koolituseks ja ümberõppeks, ei pruugi see tähendada, et ta jääb siia tööle - seda enam läheb ära, kui eriala kätte saab ja sellel mujal tööd leiab parema palgaga.

Pildil: Andra Veidemann ühe oma poliitilise eeskuju Mahatma Gandhiga